Pilt tehtud Nepaalis 2010
Seda postitust ajendab mind kirjutama hetkel olukord minu koduvallas Sauel. Hoolimata sellest, et alevikus on armas ja tore Laagri kool, said väga paljud lapsevanemad sel aastal teatise, et nende laps peab minema Pääsküla kooli, kuna Laagris ei ole piisavalt kohti. See teatis põhjustas palju vasukaja valla FB lehel, toimumas on infoõhtu ja palju muud, kuid samas küsimus on tegelikult hoopis suurem kui ainult nende 70 vanema mure, kes peavad oma lastele selgeks tegema, et selle asemel, et minna sinna toredasse kooli lasteaia kõral, kus paljud lapsed ka eelkoolis käinud ja kuhu naabrilapsed ja lasteaiakaaslased saavad, peavad lapsed hakkama käima koolis, mis oma riigieksamite tulemustes on üks nõrgimaid, milles remont on tehtud väga ammu ja vaadates viimase aja infot, siis tundub, et lähiajal pole ka remonti oodata.
Muidu ju võiks proovida viia avaldust mõnda tugevamasse kooli, mis asub ema või isa töökoha lähedal, kuid kahjuks olles Saue valla elanik on see sel aastal võimatu. Samamoodi nagu on see võimatu Viimsi, Saku ja Harku valla elanikel, kes tegelikult samuti Tallinnaga väga seotud.
Seega on valikud kehvad. Samas mind see ju hetkel ei puuduta – lapsed nädala pärast on 4ndat sünnipäeva tähistavad ning koolimure peaks olema kauge tulevik. Aga ma tean ka seda, et näiteks 2004 sündis 13000+ last ja näiteks 2008 sündis 16 000+ last. Ja kui juba sel aastal on olelusvõitlus alanud siis mis saab paari aasta pärast kui buumiaegsed lapsed hakkavad kooli minema?
Huvitav on poliitikute arvamus, et hoopis lapsevanemad peaksid võtma kätte ja ühtlustama koolide taset. Seda nii artiklist, kus tuntud poliitikud arutavad koolisüsteemi üle ning samuti kohalike ametnike suhtumisest. Isegi hr. Pajula mainis ühes KoolOn saates, et Pääsküla kooliga pole midagi nii kehvasti – sel aastal täituvusega probleemi ei tule kuna Saue vald teeb sinna 2 klassi.
Aga nüüd ongi küsimus, et kui palju iga lapsevanem on sotsiaalselt ennastohverdav nõus olema? Ise olen MTÜ sektoris küllaltki palju tegutsenud ja sinna palju nii aega ja raha panustanud. Ja ma ei välista ka tulevikus, et ma kunagi lähen vabatahtlikuks näiteks kuhugi kolmanda maailma riiki või püüan siin väikesel kodumaal midagi lihtsalt heast tahtest ära teha.
Samas ma ei ole nõus tegema katseid oma laste tulevikuga! Ma tahan panna lapsi kooli, mis suudab neile anda hea aluspõhja, et kui nad põhikoolis või keskkoolis tahavad minna teise kooli, siis oleksid kõik teed valla.
Ja siinkohal ärge jälle hakake mind süüdistama selles, et mulle ei kõlba värvimata kooliseinad – ajal kui käisin Pärnus Sütevakas ei olnud seal sisekujundus just parim. Isegi klassiruumide valgustatus jättis soovida ning seetõttu ka paljud klassikaaslased ja ka ise põhikooli lõpuks prille pidime kandma. Aga samas õpetajad ja õpilased olid erilised – ja seda on ka näha riigieksamite tulemustest ja ülikooli astunute hulgast. Samuti Nõo Reaalgümnaasiumis, kus keskkoolis käisin oli remondist mööda läinud päris pikk aeg. Aga samas näiteks olles füüsikas suht alla keskmise tulemustega tunnis, sain riigieksamitel ilma õppimata 84%. Ja lõppkokkuvõttes loeb just tulemus.
See mida ma tahan oma lastele, on head õpetajad. Aga kahjuks seda saab pakkuda ainult riik. Ja vähendades õpetajate palku ja võttes neilt õigusi – see ei vii kuhugi.
Panin seda artiklit illustreerima pildi, mis on tehtud siit kaugel eemal… Riigis, mis on üks vaesemaid ja kus on viimased 5 aastat olnud poliitiline situatsioon vägagi nutune. Aga samas selles riigis juba 4 aastaselt minnakse kooli ja mu 6 aastane sugulane räägib ilusasti nii nepaali kui inglise keelt. Algharidus on tasuta ja peale seda isegi kõige vaesem vanem üritab leida raha, et laps saaks haridusteed jätkata. Ma usun, et seal riigis saab isegi vaene riisikasvataja aru inimeste soovist oma lastele parim võimalik haridus anda – miks seda nii raske on mõista meie poliitikutel?
